Olen sattunud ka ise sel teemal sõna võtma ning ilmselt teen seda lähiajal veelgi, näiteks järgmise nädala Sirbis. Et aga mitte kulutada avalikku leheruumi või eetriaega vastamaks tänases kultuurilehes ilmunud Jaak Alliku järjekordsele demagoogiakoolile (millele aga terve mõistus nõuab vastust), siis teen seda siin, isiklikumas ja pisema auditooriumiga kanalis.
Alustuseks siis Alliku seisukoht, mis asub siin.
Isegi kui vanameister ei lõpetaks oma kirjutist ridade vahele peidetud isikliku halvasti ütlemisega (jah, eeviimase lõigu teine osa on selgelt näitekunsti sihtkapitali liikmetele, sealhulgas minule suunatud vasaksirge), ajaks see kirjutis vastama. Kuna Kulka arengu sisuliste mõttekohtade väljatoomiseks ja positiivse programmi esitamiseks on mul võimalusi teistes kanalites, siis sedakorda läheb aeg ja aur Allikule nii omase demagoogia „paljastamiseks“. Ja kui see õnnestub, eks siis ole ka tema seisukohad ümber lükatud.
Alustuseks siis Alliku seisukoht, mis asub siin.
Isegi kui vanameister ei lõpetaks oma kirjutist ridade vahele peidetud isikliku halvasti ütlemisega (jah, eeviimase lõigu teine osa on selgelt näitekunsti sihtkapitali liikmetele, sealhulgas minule suunatud vasaksirge), ajaks see kirjutis vastama. Kuna Kulka arengu sisuliste mõttekohtade väljatoomiseks ja positiivse programmi esitamiseks on mul võimalusi teistes kanalites, siis sedakorda läheb aeg ja aur Allikule nii omase demagoogia „paljastamiseks“. Ja kui see õnnestub, eks siis ole ka tema seisukohad ümber lükatud.
Alustame lõpust, kus Alliku ütleb: „Mis aga puutub arengukavasse, siis ma ei loe seda sorti dokumente, kuna pole näiteid nende reaalse toimimise kohta“. See „rõõmustab“ mind suisa kahekordselt – esiteks järgneb see lõigule, kus ta ise ühtegi reaalselt toimunud näidet või juhtumit esitamata viskab tõrva Kulka nõukogu, juhataja ja „peast soojaks läinud“ sihtkapitalide liikmete suunas. Kas see pole mitte Alliku veendumus endast kui Jumalast, kel igavene õigus aastakümnete tagusest ajast tõusta ja õpetama ning noomima hakata? Või on see lihtsalt tavaline topeltstandard? Või siis labane soov avalikult halvasti öelda ning selle eest honorari küsida (mis tuleb muide suurel määral Kulkast)? Ning teiseks – see on Riigikogu liikme avalik väljaütlemine, et tema arengukavadesse, mille järgi meie riik paljuski praegusel ajal tegutseb, ei usu. Või siis ta lihtsalt ei tea, et arengukavale järgneb tegevuskava, kus ka konkreetsed tegevused kirjas – nii on see mõeldud ka Kulka puhul.
Suurema osa leheruumist kulutab Allik, et „lükata ümber“ Kulka suunal tehtud etteheited. Süsteemne on aga seejuures, et pea ükski neist etteheidetest pole arengukava teema. Arutelu all olevas dokumendis pole sõnagi kultuuriehitiste rahastamisest, taotlejate eristamisest omandivormi alusel, loomeliitude toetamise printsiipidest või suurte mainefestivalide vastandamisest niššiüritustele. Tuleb tõdeda, et Allik ilmselt tõesti pole arenguvisioonide dokumenti lugenud (nagu ta ise seda tegelikult ka uhkelt rõhutab), sest sellele, mida seal käsitletakse, vastab ta vaid ääremärkustega. Ja kokkuvõttes on juba ka artikli lähteloogika täiesti auklik – pea kõik teemad, mille vastu Allik sõna võtab, on sihtkapitalide pädevuses ja seega absoluutselt praeguse seaduse ja töökorralduse raames ümbervaadatavad. Ehk siis mitte vähimalgi määral arenguvisioonist või võimalikest seadusemuudatustest, mille eest ka meid hoiatab, sõltuvad.
Kolmandaks tahaksin juhtida tähelepanu, et möödaminnes kritiseerib autor absoluutselt kõiki Kulka siseseid ja Kulkaga kaudsemalt seotud instantse: eelmine minister, kes koostas sihtkapitalid läbipaistmatult, sihtkapitale unifitseerida püüdev nõukogu ja juhatus, ikka ja jälle reaalsustunnet kaotavad sihtkapitalide liikmed, ähmaselt (ebapädevalt) Kulka toimist tundvad parlamendipoliitikud ja ministeeriumide ametnikud, Kulka rahale hammast ihuv rahandusminister ja anonüümsed kultuurivaenulikud lobigrupid. Mina muidugi nii pessimistlikus maailmas ei ela, aga kui Alliku loetelust ainuüksi poolgi tõsi oleks, siis kuidas saab ta järjekindlalt raiuda, et kõik on hästi…
Ja kõige lõpetuseks vastuolu, mis mind tõesti ärritab. Olen absoluutselt Allikuga nõus, et raskete aegade raskete otsuste eest, mil ministeerium kärpis oma toetusi ja Kulka nii mõnegi initsiatiivi elus hoidis, tuleb sihtkapitale tunnustada. See käitumine oli tõesti kooskõlas Kulka olulisima aluspõhimõtte ehk sihtkapitalide suveräänsusega nende otsustes. Ja muide, mitte keegi pole viimasel ajal seda printsiipi kahtluse alla seadnud, vastupidise väitmine või sellele isegi viitamine, on absurd. Aga kuidas saab autor selle vähese endapoolse täppilaskmise juba veeruke hiljem unustada, kui ta viitab pahatahtlikult sihtkapitalile, kes tõesti näeb vajadust peale pikka analüüsi ja arutelu oma eraldiste proportsioone pisut muuta. Tundub, et kui võimalikud otsused pole vanameistrile meele järgi, siis muutub ka sihtkapitali suveräänsuse printsiip talle ebameeldivaks!
Suurema osa leheruumist kulutab Allik, et „lükata ümber“ Kulka suunal tehtud etteheited. Süsteemne on aga seejuures, et pea ükski neist etteheidetest pole arengukava teema. Arutelu all olevas dokumendis pole sõnagi kultuuriehitiste rahastamisest, taotlejate eristamisest omandivormi alusel, loomeliitude toetamise printsiipidest või suurte mainefestivalide vastandamisest niššiüritustele. Tuleb tõdeda, et Allik ilmselt tõesti pole arenguvisioonide dokumenti lugenud (nagu ta ise seda tegelikult ka uhkelt rõhutab), sest sellele, mida seal käsitletakse, vastab ta vaid ääremärkustega. Ja kokkuvõttes on juba ka artikli lähteloogika täiesti auklik – pea kõik teemad, mille vastu Allik sõna võtab, on sihtkapitalide pädevuses ja seega absoluutselt praeguse seaduse ja töökorralduse raames ümbervaadatavad. Ehk siis mitte vähimalgi määral arenguvisioonist või võimalikest seadusemuudatustest, mille eest ka meid hoiatab, sõltuvad.
Kolmandaks tahaksin juhtida tähelepanu, et möödaminnes kritiseerib autor absoluutselt kõiki Kulka siseseid ja Kulkaga kaudsemalt seotud instantse: eelmine minister, kes koostas sihtkapitalid läbipaistmatult, sihtkapitale unifitseerida püüdev nõukogu ja juhatus, ikka ja jälle reaalsustunnet kaotavad sihtkapitalide liikmed, ähmaselt (ebapädevalt) Kulka toimist tundvad parlamendipoliitikud ja ministeeriumide ametnikud, Kulka rahale hammast ihuv rahandusminister ja anonüümsed kultuurivaenulikud lobigrupid. Mina muidugi nii pessimistlikus maailmas ei ela, aga kui Alliku loetelust ainuüksi poolgi tõsi oleks, siis kuidas saab ta järjekindlalt raiuda, et kõik on hästi…
Ja kõige lõpetuseks vastuolu, mis mind tõesti ärritab. Olen absoluutselt Allikuga nõus, et raskete aegade raskete otsuste eest, mil ministeerium kärpis oma toetusi ja Kulka nii mõnegi initsiatiivi elus hoidis, tuleb sihtkapitale tunnustada. See käitumine oli tõesti kooskõlas Kulka olulisima aluspõhimõtte ehk sihtkapitalide suveräänsusega nende otsustes. Ja muide, mitte keegi pole viimasel ajal seda printsiipi kahtluse alla seadnud, vastupidise väitmine või sellele isegi viitamine, on absurd. Aga kuidas saab autor selle vähese endapoolse täppilaskmise juba veeruke hiljem unustada, kui ta viitab pahatahtlikult sihtkapitalile, kes tõesti näeb vajadust peale pikka analüüsi ja arutelu oma eraldiste proportsioone pisut muuta. Tundub, et kui võimalikud otsused pole vanameistrile meele järgi, siis muutub ka sihtkapitali suveräänsuse printsiip talle ebameeldivaks!
